Meie hea klient Krista jagab oma hiljutisi reisimuljeid Montenegrost koos Andresega (reis toimus mais 2023):
Kui keegi oleks mulle varem kasvõi veerand sõnagagi maininud millise hingematva looduse, lustakalt tujuka ilma ja müstiliselt hea köögiga maa see Montenegro on, oleks ma juba ammu oma ägedal reisikaaslasel nööbist haaranud ning meid sinna palju varem kohale toimetanud.
Puhkus sai alguse Budva vanalinna külje all oleva 5* Avala Resort & Villas hotelli broneerimisest. Hotelli valisin mitte tema tärnide, vaid hoopiski selle mõnusa rõngasbasseini järgi, mis toredasti Aadria mere kohale end upitab.
Hotelli ette jõudes, olen aus, 5* muljet see maja oma väljanägemisega ei pakkunud, kuid sisse jõudes oli see ehe „ohoo“ efekt olemas. Hotelli fuajee oli hurmavalt hubane, lilleliselt healõhnaline, säravläikivate põrandatega ja väga, väga avar. Seal olid diivanid, mis mattusid lustakate padjakuhjade alla, kaks lifti, mis vedisid külalisi üles ja alla ning nurga taga peidus oleva veel ühe vallatu liftiga, mis viis nautlejaid randa, promenaadile ja vanalinna laiama. Hotellituba oli mõnusalt tumedates toonides, voodiga, kuhu sa sisse ära ei kadunud ja hulga suurema kui vaid kahe sammu laiuse rõduga. Restorani toidud viisid keele alla absoluutselt igal söögikorral. See rikkalik valik kukutas silmad peast ja raske oli kontrollida oma käte liigutusi, mis tahtsid igalt vaagnalt midagi haarata. Hotelli spaa oma mullivanni, basseini ja saunadega olid avatud kõikidele külalistele, tasuta ja täpselt seniks, kuni su läbipaistvalt valge naha kõik kihid olid end vett täis imenud.
Budva ise on üliarmas kuurort oma vanalinnaga, kus on tänavad kõhnadele inimestele, sest need on nii kitsad, et isegi hanekari oleks seal hanereas liiklemisega kimpus. Vanalinn oli täis tipitud suveniiripoode, meeleolukaid kohvikuid, restorane ning tänavamuusikuid. Restoranide hinnatase oli erinev: oli neid, kus sai prae kätte 20€, kus 8€ eest. Portsud olid kõikjal hiiglaslikult suured ja toitude ägedalt lohakas serveering tekitas omad muljed. Söögid olid imemaitsvad, kohaliku hõnguga ning kõik see tassiti lauda suure, lahke ja laia naeratuse saatel. Kohalik õlu ja vein olid samuti üllatavalt head. Õlle hind oli 2.50 € ja pokaal veini maksis 3€. Mitte midagi taskut tühjendavat. Pigem ahvatles ülemeelikult ahnitsema. Ka kauplustes olevad hinnad ei olnud midagi ulmelist ning isegi turult, mille hindasid peeti kallimaks, kui poodide omi, jaksas sisseoste teha.
Budvas on mõnusalt pikk rannapromenaad. See on tihedalt täis tipitud erinevaid restorane, kust on hingekosutav heita pilk merele ning nautida erinevaid imemaitsvaid mereande. Ja kui avastad, et süda ihkab merele, siis promenaadi ääres ootavad sind kohalikud merekarud oma igatsorti veesõidukitega. Heida vaid pilk nende poole ja juba leiadki end vee peal koos sillerdava päikesega lained nautimas. Kapten tüürib paadi mõnusalt vee sulina ja paadi mootori popsumise heli saatel Püha Nikolause saare koopasse, et sealt siis põiki üle lainete Sveti Stefani saarekese poole tüürida. Kui on tahtmist teha pikemaid tiire, siis enne, kui jõuad selleks soovigi avaldada, paistab teisest paadi otsast see õnn kapteni näos ning paadinina ongi juba soovitud sõidusuunda keeratud. Ning see eriti ere merepäike laotab taas oma imepehmed kiired su põskedele ning lõpuks avastad endagi näol lõputu muige.
Imeline maa on see Montenegro. Maa, mis pikutab Aadria mere rannal, kus on ükspäev hall ja tormine laine, teine päev neoonroheline tasane vee virvendus. See on maa, mida ümbritsevad salalikud mustad mäed, mis teevad oma kõrgusega pehmetesse pilvepatjadesse augud ja lubavad päikesel piiluda metsaga kaetud mägedele. Päike küünitab pilveaukudest läbi oma kiired, mis tõttavad metsaga kaetud mägede poole ning jätavad sinna oma rohelised jäljed. Seal on uhked serpentiinid, mida vallutades tahes tahtmata hakkad lapsepõlve meenutama. Seal on lummavad ja sügavad orud, mille sees on inimene punktilaadne täpike.
Sellel maal avastad pisikesi linnakesi, nagu Cetinjes, mis kunagi ammu-ammu oli Montenegro Kuningriigi pealinn. Selles linnas jalutades tekib tunne, et aeg seisab paigal oma vaiksete tänavate, suveniiripoodide ja restoranidega, kus osade laudade katteks on värvilised vakstud ja pisikeste tänavakohvikutega, kus ainult mehed oma hommikukohvi ja kangemat kraami naudivad. Kuid sel maal on ka lummavaid linnu, nagu Kotor, mis seda ümbritseva linnmüüri ja uhke vanalinnaga maalutab Kotori lahe kõige sügavamas sopis.
Sel maal on võimalik sõita serpentiini mööda üles kõrgele mäele, kust siis pisikese rongiga lasta end taas oru põhja sõidutada, lipata läbi Lipa koobastest ja mekutada Montenegro vanimas külakõrtsus kohalikku rakit, nautida kohalikku juustu ja vinnutatud liha ning hammustada kodus küpsetatud maisisaia, mida võis südamerahuga omatehtud oliiviõlis lõputult leotada.
Ja mis see Montenegrost Horvaatiassegi minna on. Ainult sutsakas mööda vallatuid mägesid, veidi praamisõitu, piiriületust ja oledki järgmisel ohh ja ahh maal. Meie käisime.
Ja kui sealgi käidud, siis pilk üle mere Itaalia kontsa poole pöörata ning unistama hakata ei ole kah mingi patt.
Kuid kõigepealt siiski soovitan siiralt sättida oma ninad südamerahuga Montenegro poole. Sealt saab kätte kõik reisivärvid, mis olemas on ja ka selle, mida isegi oodata ei oska. Seal jääb rahule nii nõudlikum reisisell kui ka seljakotimatkaja. Montenegro on tõeline pärl.
Leia endale sobiv pakett Montenegrosse meie reisiotsingu abil: https://mainortravel.ee/
