Aafrika Triloogia – luksusrongiga läbi Lõuna-Aafrika, Svaasimaa ja Namiibia

Nagu sageli juhtub, oli see mitmete asjade ja sündmustee kombinatsioon, mis viis esimese rongi ostmiseni, millest sai hiljem Rovos Rail. Oma osa mängisid Wilbur Smithi kangelanna oma isikliku raudteevaguniga, rongikirglik mees Phil Acutt ja Witbank Steam Railway olemasolu söekaevanduslinnas, kus Rohan Vos oma edukat autovaruosade äri juhtis.

“Rohani kinnisideeks on alati olnud mehaanilised asjad,” mäletab Anthea Vos, kes on kogu aeg tema kõrval olnud nii äri kui eraelus. „Tegelikult alustas ta oma esimest äri kapitaliga, mis saadi 1940. aasta Packardi ja 1928. aasta Austini müügist. Rohan osales nii paljudes ettevõtmistes, kuid ma ei kujutanud ette midagi sellist.

1985. aastal võtsid Rohan ja Anthea vastu viimase hetke kutse Magaliesbergi rongireisile. “Sain sel päeval rongileseks,” ütleb Anthea. “Istusin üksinda; Rohan veetis suurema osa ajast koos vedurijuhiga. Iroonia oli selles, et oleksime pidanud siis nägema, kui raske see saab olema – rong läks katki ja meid sõidutati bussiga linna tagasi.

Samal aastal osales Rohan, olles mõjutatud oma sõbra Phil Acutti armastusest rongide vastu ja Witbanki raudteekaitseühingu tööst oksjonil, et osta rong või kaks – eesmärk oli taastada neli vagunit ja haakida need ühe Lõuna-Aafrika raudtee vaguni külge perekaravanina. Aururongi entusiast Geoff Pethick viibis oksjonil ja aitas teda. „See oli 26. september – külm päev, mil õhus oli vihma – ja ma lootsin, et Rohan pole järjekordne rahatu hull suurepäraste ideedega,” meenutab ta. “Kui me vestlesime, mõistsin kiiresti, et siin on visiooniga mees.”

Osteti mitu rongi ja viidi seltsi hoovidesse Witbanki ümberehitamiseks. Üks neist, Private Saloon 15063, on endiselt kasutuses ja teine seisis aastaid Kaplinna V&A Waterfrontil, kus see toimis meie turundus- ja broneerimisbüroona. Probleemid Lõuna-Aafrika transporditeenuste administratsiooniga veensid Rohani peagi, et ta peab olema võimaluse korral isemajandav. Selle tulemusena ostis ta 1938. aasta klassi 19D veduri Lowenthali metallijäätmetest Johannesburgis. Selle ehitas ümber Rovos Rail ja sai ühe tema tütre järgi nimeks BIANCA.

Läbirääkimised algasid Sam Taute’iga SAR-ist ja Rohan sai loa oma rongiga sõitmiseks detsembris 1986. Siis sündis idee luua vanaaegne rongi. Ametivõimude pakutud tariif rongi vedamiseks oli aga äärmiselt kõrge ja oleks muutnud „perekaravani” ekstravagantseks tooteks.

Pärast tema vastuväidet süüdistusele andis riiklik raudtee Rohanile õiguse pileteid müüa. “Mäletan seda sündmust väga selgelt: ühel talvisel õhtul vajusin kuuma vanni, käeulatuses Red Heart Rum ja koks. Toimus elektrikatkestus, nii et küünlavalgel mõtiskledes hobist äriks muutmise tagajärgede üle, lasin oma kujutlusvõimel suursugustes pettekujutelmades hõljuda. Kuid ma teadsin, et turismi ja rongide areenile sisenemine, millega mul polnud kogemusi, kätkeb endas palju ohte. See oli kaardistamata rada ja mul polnud aimugi, kust alustada, rääkimata sellest, kuhu sihtida. Minu ees oli aga ainulaadne väljakutse ja tegin otsuse edasi minna. See oli – mulle tol ajal teadmata – elumuutev hetk ja kahjuks tekkis mul järgmise paari aasta jooksul palju piinavaid mõtteid, tekitades kahetsust.  Ma poleks kunagi osanud ette kujutada, kui kõikehõlmavaks äritegevuseks kujunes Rovos Rail nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt.

“Vedurist ja seitsmest vagunist koosnev rong lasti käiku 29. aprillil 1989 ning koos nelja maksva reisija, sõprade ja pressiinimestega asusime teele Ida-Transvaali. 1991. aastal Pretoriast Kaplinna sõites hakkas ettevõte suunda leidma. Kuid nagu iga rongioperaator või lennufirma kinnitab, on graafiku koostamine riskantne ja närvesööv. Agentide ja reisijate jaoks järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks on hädavajalik sõita vastavalt reklaamitud ajakavale. Avastasin oma õuduseks, et ajakava ja järelikult ka maine loomisel võib kaotada tunduvalt rohkem raha, kui riistvara ostmine või ehitamine võiks maksta.

“Selle ühesuunalise tänava rahastamiseks olin müünud ​​erinevaid raha teenivaid ettevõtteid Witbankis ja selle ümbruses, peamiselt oma juhtivpartneritele. Vahetult enne rongi käivitamist müüsin oma Witbanki ja Secunda varuosade ettevõtted avalikule ettevõttele. Võtsin selle tehingu jaoks aktsiaid vastu ja need esitati pangale rongioperatsiooni finantseerimiseks arvelduskrediidi tagatiseks. Siis, üllatus-üllatus, läks aktsiaselts maksejõuetuks ja minu aktsiad olid väärtusetud. Minu pankurid muidugi ei rõõmustanud.

“Niisiis, kuna 1994. aastal tulid esimesed demokraatlikud valimised ja kindlus Lõuna-Aafrika ärituleviku vastu langes kõigi aegade madalaimale tasemele, avaldasid nad mulle survet arvelduskrediidi tagasimaksmiseks. Kuigi ma arvasin, et neil on piisavalt tagatisi ja ma saan kontot teenindada, ei olnud nad sellest huvitatud ja kutsusid mind 1993. aasta lõpus tasumata summa pärast välja.

„Külastades sel raskel ajal Londoni maailmareisiturgu, kohtusin reisikorraldaja Philip Morrelliga, Londonis asuva Jules Verne’i omanikuga. Omavahel haudusime plaani sõita rongiga Kaplinnast Victoria joale. Paketti reklaamiti detsembri lõpus Sunday Telegraphis ja ma vastasin ehmatusega varsti pärast jõule tema kõnele. Minu kergenduseks teatas ta, et müük sujus väga hästi ja broneeritud on peaaegu neli rongitäit. Minu vastus pärast  jahmunud vaikust oli “saada sularaha”.

„Ja nii välditi pankrotti ninaga ja ostsin tegelikult aasta hiljem Lõuna-Aafrika Raudteelt 38 üleliigset vagunit. Sellest ajast peale pole me kunagi tagasi vaadanud, kuigi lahingujäljed on alati seal ja tuletavad mulle meelde, et ma ei peaks end kunagi lõdvaks laskma.

Relvastatud Les Pivnicu restoranivagunite raamatuga, alustas Rohan sobivate vagunite otsimist. Varaseks sihtmärgiks oli Johannesburgis asuv Juudi gildi maaklubi, kus kolm vandaalitsetud ja lagunenud restoranvagunit seisid osana katkenud restoraniettevõttest. Kõik kolm – KEI, NILE ja MODDER – veeti Witbanki ja viidi tagasi rööbastele. Sellest ajast alates on pereelu olnud lahutamatu ärist, sest Rovos Rail on üles kasvanud koos Vosi lastega. Perepühadel oli alati teine ​​kava, sest nad külastasid riigi kaugemaid osi, et otsida vaguneid ja vedureid, millega oma kollektsiooni täiendada.

Kõik Rovos Raili jaoks soetatud vedurid on saanud nime Vose laste – Brenda, Bianca, Tiffany ja Shauni – järgi ja miski ei saaks olla sobivam, kuna perekonna ajalugu ja mälestused on nii tihedalt põimunud Rovos Raili omandamise ja laienemise looga. Rovos Raili 10. aastapäeval ristis Rohani ema proua Marjorie Vos suurepäraselt restaureeritud ja ümberehitatud veduri – 25NC 3484, mis oli söeküttelt naftaks muudetud – MARJORIE’ks.

Enne esimest kommertsreisi liitus Joy Strydom esimese töötajana Rovos Railiga 1988. aasta mais ja töötab seal siiani. “Rohan helistas mulle täiesti ootamatult ja me kohtusime Kaplinna restoranis, kus oli vagunibaar. Rohan veetis suurema osa ajast seda kontrollides, et näha, mis on eemaldatud ja millised funktsioonid on alles. Raudteeprojekti romantika – ja tema entusiasm – köitsid mind.

Läbi kaks aastakümmet kestnud raske töö, katsumuslike aegade, pankurite ja raamatupidajate (kes olid kordamööda osavõtlikud ja skeptilised), uue demokraatia sünni ja turismi kasvu, on Rovos Railil olnud eriline võlu. “Paljud meist ei uskunud neil algusaastatel, et Rohan kunagi saavutab selle, mida ta oli kavatsenud teha,” ütleb Pethick. “On imeline näha, et vaatamata tõusule ja mõõnadele läheb Rovos Railil hästi ja see on aidanud säilitada suure osa meie raudteeajaloost.”